AJALUGU

Kohanimi Aucis ehk Auce on ära märgitud juba enne Liivimaa moodustumist. Liivi ordu ajal kutsuti Jaunaucet ligikaudu 150 aasta vältel Mazauceks. 1518. aastal andis Liivi ordumeister Plettenberg selle maatüki rendile Johann Koskullile. 1575. kuni 1671. aastani kuulus Jaunauce Ketleri hertsogiperele. Hertsog Vilhelm asutas siin 1612. aastal koguduse ja lasi ehitada kivikiriku. Hertsog Jakob taastas Jaunauce (saksa keeles Neu-Autz) nimetuse ning Jaunauce sai kasu tema laiaulatuslikest majanduslikest ettevõtmistest – siin tegutses klaasikoda ja kaaliumivabrik.

1804. aastal ostis Jaunauce mõisa ühe Kuramaa hertsogkonna mõjukaima Medemite mõisnikepere liige krahv Karl von Medem (1762–1827), riigikrahv Johann Friedrich von Medemi poeg. Karl von Medemile kuulusid Remte, Viesati, Kapeli jpt väiksemad mõisad, ta oli Kuramaa rüütelkonna täievoliline esindaja ja kõigi kõrgeimate Vene impeeriumi ordenite kavaler. Karli õde oli Kuramaa hertsogi Peteri abikaasa Dorothea von Medem.

Jaunauce mõisa liikumisel Medemite perekonna omandusse algas mõisa õitseng. Toimusid laialdased abihoonete ehitustööd. 1815. aasta 12. juunil kinkisid Karl von Medem ja tema abikaasa oma tütrele Karolinele abiellumise puhul Bikstu mõisa omaniku Ferdinand von Roppiga 1333 rubla uue härrastemaja ehituseks.

Parun Ferdinand von Ropp oli koos venna Theodoriga aastatel 1801–1805 rännanud Lääne-Euroopas, osalenud ekspeditsioonil Mont Blanci mäe tippu, külastanud kunstnike ateljeesid ning tellinud tollal veel noorelt skulptorilt Torvaldsenilt Roomas kaheksa marmorbüsti, mis nüüd paigutati uue Jaunauce lossi uhkesse kuppelsaali.

Pärast krahv Medemi surma pärisid mõisa vastavalt testamendile tütar Karoline ja tema abikaasa Ferdinand. Pärast Ferdinandi surma 1844. aastal toimetas mõisas kaheksa aastat tema lesk Karoline, kes jättis hiljem mõisa oma pojale Theodor von Ropile (1823–1915). 1864. aastal lasi mõisnik lammutada kõrtsi, ehitades selle asemele paruni ja valla vahendite eest koolimaja, mis avati 14. novembril 1865.

1903. aastal uuendati arhitekt Max Alex von der Ropi juhtimisel lossi sisekujundust. Mõisa viimaseks omanikuks oli Theodor von Roppi poeg Karl von Ropp (sünd 1864), kellelt mõis 1920. aasta maareformi käigus võõrandati. Sel ajal kuulus mõisale 2761 ha maad. Karl von Ropile eraldati talumajapidamine Āži (Kitsed).

Karli pojale, tsaariarmee ohvitserile Joachim von Ropile, kes võitles Läti vabaduse eest, eraldati 59,34 Riia vakamaad maad, mille ta omakorda andis rendile Fricis Slutinšile. Joachim ise elas Jelgavas. Saksamaale emigreerudes jättis ta endale alles Läti kodakondsuse ja siin oleva vara. 1930. aastal asutas ta parun von Ropi perekonna ühingu ja juhtis seda kuni 1978. aastani.

Jaunauce mõisnikud

Mõisa omanik Aeg
Johann Koskull 1518  – ?
Gothardt Ketler (hertsog) 1575–1587
Friedrich ja Wilhelm Ketler (hertsogid) 1587–1642
Jakob Ketler (hertsog) 1642–1671
Bernhardt Heinrich von Hauf 1671–1681
Christoff Ernst von Nolde 1681–1713
Friedrich Kasimir von Korff 1713–1736
Johann Ernst von Baer (parun) 1736–1765
Karl Ferdinand von Orgies-Rutenberg 1765–1804
Krahv Karl Johann von Medem 1804–1827
Ferdinand von der Ropp 1827–1844
Karoline von der Ropp 1844–1852
Theodor von der Ropp 1852–1915
Karl von der Ropp 1915–1920

            1922–1926 Põllumajandusministeerium annab Jaunauce mõisakeskuse ja lossi rendile Läti Noorteühingule. Eesmärk: seada sisse sanatoorium vähemalt 20 puudust kannatavale noorukile. 1926. aastal öeldakse leping kehva majandamise tõttu üles. Hoonete kasutusõigus läheb üle Jaunauce vallale, maa jagatakse uuteks talumajapidamisteks.

            1926–1930 Lossi ruumides tegutseb apteek, arsti vastuvõtt ja ämmaemand.

            1930–2009 Jaunauce valla koolile jäävad ruumid kitsaks ja kool kolib lossihoonesse. Ümberehitustöid hoone kooliks kohandamiseks ei tehta. Õpilaste arvu kasvades pärast Teist maailmasõda lõhuti ruumide laiendamiseks kahest ruumist välja vaheseinad. Aja jooksul kuhjuvad siseruumides nõukogude perioodil tehtud sanitaarremontide kihid. Kuna suuremaid ümberehituse lossis ei ole tehtud, on mõisnike aegne sisekujundus tänaseni hästi säilinud. Möödunud sajandi 90. aastatel hakkab kool tajuma oma hoone ja pargi kultuuriväärtust, selle ainulaadsust. Õpilastes, lapsevanemates ja kohalikus kogukonnas kasvatatakse austust lossi ajaloo ja interjööri vastu. Muutub vaade parandustöödele ja ruumipaigutusele – rõhuasetus nihkub ajaloolise kujunduse suunas. Jaunauce kool astub 2000. aastal Läti losside ja mõisate ühingusse ning muutub suvekuudel turismiobjektiks. Alustatakse lossi uurimis- ja restaureerimistöödega: taastatakse kivikatus, hakatakse taastama kuppelsaali. Algatatakse pargi rekonstrueerimise projekt. Alates 2002. aastast teguseb Jaunauce lossis luterikogudus.

           2009 aastal otsustab Salduse maavalitsus kooli sulgeda. Lossi ülalpidamiskulusid kannab ühendatud Jaunauce ja Ruba valdade haldusüksus. Tänu ühenduse Meilt Jaunaucele tegevusele toimub lossis mitmeid kultuuri- ja elukestva õppe üritusi, jätkatakse restaureerimistöödega. Ühendus kaasab projektipõhised rahastajaid. Loss on kultuuriajalooline vaatamisväärsus.

Arhitektuur

Jaunauce mõisakompleks kuulub riiklikku 19. sajandi arhitektuurimälestiste nimekirja. Tänaseni on säilinud 12 hoonet ja park.

Hoonetest peetakse kauneimaks härrastemaja ehk lossi. Hooned on arhitektuurilt hilisklassitsistlikus ampiirstiilis. Arhitekt ei ole teada.

Läti Ajalooinstituudi ajakirja (nr 1, 1995) artiklis Läti mõisate klassitsitlikust arhitektuurist kirjeldab  Läti Teaduste Akadeemia liige, arhitektuuridoktor Janis Zilgalvis Jaunauce lossi järgmiselt:

„… Antiikvorme on ebatüüpiliselt tõlgendatud ka Jaunauce mõisa peahoone ehitusel.Jaunauce lossi väljendusrikkus on saavutatud tavapärasest erinevate võtetega.Teiste klassitsistlike losside ja häärberite mahuline kompositsioon on võrdlemisi lihtne: pikifassaadil paiknevad portik ja dekoratiivelemendid, kuid Jaunauces on e ülesehitus mängulisem, loomulikult klassitsistlikus võtmes.Pikifassaadid on liigendatud kolme risaliidiga, otsafassaadidel on mezzanino-korrused.Selle lossi klassitsistlikult keeruline mahukompositsioon on dünaamiliselt laetud.Arhitekt on ehk vähem juurelnud antiiksete vormide igavikulise ilu avamise üle, tuues esile hoonete vormi kujundlikkust ja maalilisust.Peab nentima, et loomingus on tunda julget, isegi hulljulget kätt.See on tajutav mitte ainult hoonete paigutuses, vaid ka fassaadi detailides – valatud poolümarate akende ning hoovipoolse keskrisaliidi niši tõlgenduses.“

Rundale lossi muuseumi direktor Imants Lancmanis sõnab Jaunauce lossi kohta järgmist:

* „See on ainuke Lätis nii puutumatult säilinud hilisklassitsistliku arhitektuuristiili näide.“

* „Ainuke algupärane klassitsistlikus stiilis kuplimaaling Lätis.“

* „Suurim 19. sajandi esimesest veerandist pärit ahjude kollektsioon (7 ahju) Lätis.“

* „Enamikes ruumides on värvikihi all säilinud algupärane parkett.“

Meklē mūs internetā: